Mida edasi?

Me oleme osa lääne tsivilisatsioonist ja inimkonna ajaloo skaalal hakkab selle aeg mööda saama. Küsimus on seega ainult selles, kas selle baasil kasvab midagi uut (elujõulist ja elamisväärset) või langeme tagasi pimedusse. Kusjuures pimedusse, millele ei pruugi mitte kunagi järgneda uus tõus, sest fossiilne kütus, see looduselt võetud tagastamatu hiigellaen, on ära põletatud.

Jah, kutsume mõtlema sellises – natuke suuremas kontekstis. Nägema mitte ainult oma ninaesist, vaid aduma end ja oma kohta ajastute kontekstis, osana kusagilt esimestest inimestest algavas ja (loodetavasti...) lõpmata kaugesse tulevikku ulatuvas ahelas.

Aga kui see huvi või võime puudub... siis ei ole midagi rääkida. On need, kel on tulevik ja need, kes on otsustanud välja surra – ja mida peavad elavad surnutele tõestama?

Seni on võitjaks jäänud need, kes on suutnud juhtida rohkem energiat. Teisalt on iga järgmine tehniline hüpe toimunud enam põhja pool – ja see on enam-vähem ainus tõdemus, mis annab meile lootust; võib-olla oleme meie need, kes leiavad midagi, millele ehitada järgmine ajastu...

Me arvame, et unustada ei tohi algtõdesid – ükskõik millist kisa selle peale tõstavad „eneseteostajad“ või mistahes hävinguideoloogia kandjad. Kõik ühiskonnad põhinevad ainult ühel kokkuleppel – kuidas kaitsta lapsi ja fertiilses eas naisi. Kõik muu on lisaväärtus – see võib olla uhke ja inimlik ja tõsta kõrvust ja päriselt ka muuta elu mõnusamaks, ent sel pole absoluutselt mingit tähtsust, kui põhikokkulepe on täitmata. Meie sündivus on selline, et põhikokkulepe on ilmselgelt täitmata.

Ehk – lühidalt – me kas loome ühiskonna, kus laste saamine on au sees ja soositud ja igati toetatud – ja meie arv hakkab kasvama – või me läheme demograafilisest vetsupotist alla ja muutume ajalooks – näiteks eluvõimetusest.