Meid on alla miljoni.
Meil on ca 45 000 ruutkilomeetrit maad, mis on ca 0.009% maakera pindalast (ehk natuke alla kümmetuhandiku). Sellel numbril võiks natuke endas settida lasta...
Me kuulume Euroopa Liitu ja NATOsse.
Me peame relvastuma ja olema valmis end kaitsma. Eestil on ainult üks sõjaline vaenlane, kes viimastel sajanditel on püüdnud meid – kui riiki ja rahvast – hävitada – Venemaa. Seega on Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumine selle klassi paratamatus, mille üle ei ole mõtet targutada. Ka relvastumine ja kaitsevõime arendamine on selles dimensioonis aksiomaatilised – see on meile meie vaenlase poolt peale surutud ja kuni eksisteerib selline vaenlane, on see meie eksistentsi paratamatus. Meil tuleb koos oma NATO ja Euroopa liitlastega hoida üleval tõhusat ja veenvat heidutust idast tuleva orkide ohu vastu.
Me elame suhteliselt elamiskõlbmatul ääremaal, kus me veedame suure osa aastast siseruumides, seega eeldavad vähegi inimväärsted elutingimused palju köetavat pinda. See ei ole ainult mugavuse küsimus – see on ka konkurentsivõime küsimus! Siit tuleneb otseselt üks põhilisi asju, mille eest me seisame – Eesti vajab tohutult odavat energiat! Ja paraku on ainus perspektiivne viis selle saavutamiseks tuumaenergeetika.
Sõbrad, see on nii põhimõtteline asi, et me ei näe vähimatki mõtet arutada midagi lollpeadega, kes ajavad mõttetut, intellekti solvavat iba rämpsenergiast (viisakamalt juhuenergiast, päikese- ja tuuleenergiast). Tuulikud on tehnikaajaloo prügikastist välja otsitud ainult ühel eesmärgil – eraldada lollid nende rahast. Kui Eesti tahaks hakkama saada ainult rämpsenergiaga, tuleks kaks maakonda katta päikesepaneelidega ja kolmanda ümber ehitada 30-meetrine müür ja see vett täis pumbata – ja see ei ole nali! Kui Eesti tahaks hakkama saada ainult looduslikult peale kasvava biokütusega, tuleks likvideerida kolmandik tänasest elanikkonnast – ja see ka ei ole nali.
Meil ei ole arvestatavat kodanikuühiskonda ja meie institutsioone mürgitavad siiani nõukogude mentaliteedi, kogemuste ja laiemalt mõtteviisiga tegelased. Ärme hakkame jälle eneseupituslikku kisaga varajama tegelikkust – oleme endiselt orjarahvas. Meil puudub oma eliit – riigimehed, kes on võimelised mõtlema mitte järgmiste valimiste, vaid järgmiste põlvkondade kontekstis. Kahjuks on iga rahvas oma valitsejaid väärt – ja meid juhivad täna vargad, lollpead ja lühinägelikud silmakirjateenrid.
Kuidagi ei pääse nukrast tõdemusest – me oleme üsna sitas seisus.